Käisime oktoobri päikeselisel sügisõhtul külas metsamajandaja ja metsaomaniku Ando Eelmaa juures Padisel, Määra küla Korjuse-Vanapere talus. Meie eesmärgiks oli luua selgem pilt, mida arvab metsaomanik metsamajandamisest. Ando võttis koos oma koera Monaga projektimeeskonna vastu oma taluhoovis, mis on tema perekonnas ühel või teisel moel olnud juba kümme põlve. Juba taluõuele sõites on näha, et peremees on looduslähedane mees. Sellest annavad märku nii kasvuhooned, põllumajandustehnika kui ka maja kõrval asuv puukool.
Oma metsaga on Andol tihe ja töökas suhe. Valdusi külastades selgub, et mees teostab seal hooldusraiet, kannab hoolt selle eest, et puude haigused ei leviks, istutab raiutud lankidele uued puud ja palju muud. Igas metsatukas peatudes teab Ando rääkida metsa ajaloost, milliseid toiminguid seal varem on tehtud ning millised on tulevased plaanid. Selgub ka, et Ando on aastakümneid oma metsi majandanud ning ühtlasi selle aja jooksul metsandust õppinud.
Metsandusega tulu teenimine ei tähenda Ando jaoks vaid lage- ja hooldusraiete teostamist ning tema sõnul on mets kui kaubamaja, kust saame palju erinevaid kaupu. Näiteks on tulu teenitud ka kasemahla ekspordi näol. Sellega on talus tegeletud juba 1991. aastast ning peremehe hinnangul on tänaseks päevaks eksporditud ligi 500 000 liitrit kasemahla. See küll jätab oma jälje kasepuudele, kuid see on elupaiku silmas pidades oluliselt vähem kahjustav tegevus kui puude raiumine.
Kui küsida Andolt täna meedias kajastatava ja metsandust kritiseeriva sisu kohta, on mees leebelt optimistlik. Tema nägemus metsamajandamise kohta peegeldab seda, et metsa on tõepoolest rohkem kui kunagi varem ning vaatamata sellele, et metsa raiutakse samuti rohkem kui kunagi varem, on Eesti metsa seisukord siiski hea ning uus koostatav metsanduse arengukava annab lootust selles osas, et ka erinevad huvigrupid (looduskaitsjad, RMK, Keskkonnaministeerium, erametsaomanikud) leiavad tee ühisema arusaama järgi Eesti metsades toimuvast. Ka on Ando veendumusel, et metsaomanikkond on stabiliseerumas. Tema sõnul jõuab mets üldjuhul varem või hiljem sellise omaniku kätte, kes seda metsa peab niiviisi, et ta annab selle järgmisele põlvkonnale edasi paremas seisundis, kui ta selle ise sai.